Reisiblogid Travellerspoint-is

Kokkuvõte

Natukene sissejuhatus ka

Meie mehhiko reis toimus 26.01-09.02.2011

Reisil käisid Triin ja Mirjam (varem koos käidud Tai 2x, Malaisia 1x, Dominikaan)

Lennupiletid ja planeerimine

Mehhiko sattus meie reisiplaanidesse nii, et Lufthansal tulid algusega Helsingist väga head kampaaniahinnad Mexico Citysse, Caracasesse ja Sao Paolosse Brasiilias. Piletid ostsime ette ikka päris pikalt, mais 2010 ja maksime nende eest ca 7000 krooni, mis on ikka väga hea hind. Reisiplaani sai koostatud kasutades erinevaid reisiblogisid, peamiselt Rännumehe blogi kasutades. Tripadvisor ja Lonely Planet aitasid ka. Hoolimata paarist altvedamisest, jään ikkagi tulihingeliseks Lonely Planetiga reisimise pooldajaks. Reisil üsna asendamatu.

Siselennud

Olles Londonis WTM turismimessil, sain Mehhiko standist väga hea nimekirja kohalikest lennufirmadest, kellega Mehhiko siselende teha:

Aeromexico www.aeromexico.com
Viva Aerobus www.vivaaerobus.com
Interjet interjet.com.mx
Volaris volaris.com.mx

Hindasid tuleks omavahel võrrelda, osadel on pagas tasuta, teistel mitte. Meie lendasime Cancun-Mexico City Volarisega, koos pagasiga läks pilet maksma 107 USD.

Majutus

Esimest korda broneerisime kogu reisi hotellid ette, välja arvatud siis San Cristobalis. Kuna me liikusime palju ja enamasti ööbussidega, siis tundus liigne koorem hakata ööbussilt jõudnuna eri majutusasutusi läbi kammima. Tagantjärele ütlen, et see oli väga õige otsus. Väga mugav oli bussijaamas takso võtta ja kirjutatud hotelli aadress taksojuhile anda (kes enamasti rääkis ainult Hispaania keelt). Kindlasti tasub ette broneerida Mexico Citys ja Playa del Carmenis. ka Tulumis, kui sinna satud, sest kõrghooajal (dets-veebr) võib kohti olla vähem, kui soovijaid. Kogesin seda ühele tuttavale detsembrisse Tulumi hotelli otsides.

Hinnad on pigem soodsad. Välja arvatud Kariibi mere ääres aga ka seal on mõistlike variante saada. Meie ööbisime 3* taseme hotellides. Puerto Escondidos ja San Cristobalis saab hea toa 400-500 $ öö eest, PDC maksime 70 USD öö eest (aga tegu oli turismitöötaja sõbrahinnaga).

Suurtes linnades tasub broneerida www.agoda.com või www.booking.com abiga, väiksemates kohtades tegin nii, et otsisin Trip Advisorist sobiva hotelli, googeldasin ja broneerisin otse.

Keel

Meid üllatas, et olime ühed vähesed turistid, kes ei osanud hispaania keelt. Kõik ikka natukene hablosid seda. Mina õppisin selgeks numbrid ja sellest oli tegelikult suur kasu. Jällegi, LP on olemas väike sõnastik, millest on abi nii menüü kui ka numbrilise poolega.

Lemmikud

Triinu TOP:

1. Puerto Escondido - eriti mõnusa ranna pärast
2. San Cristobal - väga mõnusa atmosfääriga linnake
3. Mexico City - saab reisi üllataja tiitli. Tõeliselt ilus suurlinn.

Mirjami TOP:

1. Teotihuacan
2. Maya külade tuur San Cristobalis
3. Playa Del Carmen'i värsked ja superhead mahlad ja magusad Margariitad

Tegelikult oli kogu Mehhiko üks suur positiivn üllataja. Võib-olla oli asi selles, et minu ootused polnud nii suured (kui poleks Lufthansa odavaid pileteid, ei oleks ma ilmselt niipea sinna sattunud). Aga tagantjärele ütlen, et see on ikka üks väga kihvt sihtkoht just sellepärast, et käisime läbi nii erinevad piirkonnad. Sai rannapuhkust ja sai kultuuri (aga mitte liiga palju!).

Üldkokkuvõttes ma annaksin Mehhikole oma all time TOP 5 sihtkohtade seas 3. koha:

1. Austraalia
2. Tai
3. Mehhiko
4. Uus-Meremaa
5. Madeira

Kirjutas tkallas 08.02.2012 5:46 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

Playa del Carmen

Vamos a la playa!

Playa del Carmenis oli meil kinni pandud hotell Aqualuna, mis asus 10. tänava peal, üsna kesklinnas. Boonusena saime toaga kaasa tasuta rannatoolid ja varju kõikideks päevadeks PDC rannaklubis. Võrreldes ülejäänud Mehhikoga, ei ole PDC nagu päris-Mehhiko. Esiteks muidugi hinnad - kuna siia lendavad kokku tsarterid kogu maailmast, on hotellihinnad Mehhiko kontekstis päris krõbedad. PDC on selline süsteem, et paralleelselt rannaga lähevad tänavad: 5. avenüü, 10. av, 15. jneRisti jooksevad siis muud. 5 avenüüd on täislaks turistikas - siin müüakse KÕIKE, mis sulle sõnaga Mehhiko võiks seostuda (aga mida me mujal nagu eriti ei näinud), sealhulgas: luchadori maskid (kes on Nacho Libret näinud, teab, millest ma räägin), sombrerod ja kõristid. Lisaks muidugi tekiilat, käsitööd - kõike. Restoranide hinnad on muidugi omaette vaatamisväärsus. Hinnad algavad ca 200 $ näiteks väikese pasta eest. Ja hääääästi palju ameerika turiste.

Riviera del Maya piirkonnas on kolm keskust. Neist kindlasti tasuks vältida Cancuni, mis on täiesti turistilinn. Playa del Carmenis on seda veidi vähem (aga sisemaalt tulnuna on ikkagi natukene imelik alguses). Kes otsib üksindust ja valge liivaga randa, siis selleks on Tulum. Kuna meil oli vaja kuskil neli päeva päevitada (et koju jõudes kõik ei küsiks "Ma arvasin, et sa käisid reisil?!"), siis meile sobis Playa küll. Päevakavaga koostamisel me väga vaeva ei näinud:

- äratus ja dush
- jalutuskäik naaberhotelli hommikusöögile (meie omal polnud oma restot)
- jalutuskäik 15 avenüüle, et osta sealsest ökokohvikust 1l värske smuuti (30 $)
- jalutuskäik randa, kus meid ootasid beach clubis rannatoolid ja vari, taustaks mahe haussmuusika
- kombo päike, Kariibimeri, raamat
- jalutuskäik dushi alla
- jalutuskäik linna peale sööma (soovitavalt kuhugi 15 avenüü ja 25 avenüü vahele, kus oli väga mõistliku hinnaga kohti)
- dringid
- magama

Ja nii kolm pikka fantastilist päeva. Viimasel päeval pakkisime asjad ja suundusime Cancuni bussile, kus väljus meie siselend Mexico Citysse. Väga sobivalt hakkas vihma sadama. Mexico Citys olime mõelnud, et läheme linnapeale aga sinna jõudes läksime tegime Starbucksis ühed kohvid ja väisasime raamatupoodi, et Mirjam saaks osta endale raamatu. Mingisuguse Twilighti osa, kui ma õigesti mäletan. Abivalmis nagu ma olen, tahtsin ma seda ülemiselt riiulilt alla võtta. Kahjuks jäi pikkusest puudu ja ma sain selle telliskiviga otse silmade vahele. Kes on kunagi ninajuure kohta laksu saanud, teab, kui kuradi valus see on. Aga olukord oli ka väga naljakas. Nii me läksime, minul pisarad jooksmas, tagasi Starbucksi, et jääd saada. Kujutasin juba ette, kuidas ma hommikul Frankfurdis peeglisse vaatan ja mind tervitab panda. Õnneks pääsesin väikese kriimuga, veetsime oma viimased Mehhiko tunnid lennujaamas lugedes. Frankfurt-Stockholmi lennul magasin suurest väsimusest esimest korda take offi maha (mis oli väga postiivne, sest ega need mulle üldse ei meeldi) ja Stockholm-Tallinn oli juba nohu. Nagu see nohu, mis koos köha ja palavikuga tabas mind karmi kliimavahetuse tõttu tagasi koju jõudes.

Kirjutas tkallas 08.02.2012 5:17 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

Palenque

overcast 25 °C

Hommikul pimedas korjab minibuss meid peale. Peatume veel mõne hotelli juures ja asume Palenquesse teele. Kuigi vahemaa ei ole pikk, võtab sõit aega ca 4-5 tundi. Tee on kohutavalt käänuline ja kulgeb läbi dzungli ja mägede. Kui oleme sõitnud ca tund aega, pistab minu ees istuv poiss pea aknast välja ja oksendab. Enamus sellest lendab kõmm mulle vastu aknaklaasi, kus ma poolsuletud silmade vahelt Nordic Lounge mahedate helide saatel mööduvat maastiku jälgin. Okse varjab vaate, nii et vaatan siis enda ette. Lugeda ei saa (kui just ei taha poisiga ühineda). Kuna siin piirkonnas on olnud probleeme turistide turvalisusega, ei soovitata piirkonnas reisida öösiti. See pole niisama jutt, sest meie esimene peatus Agua Azul kose juures jääb ära. Piirkonna on sulgenud kohalik armee, tee ääres on näga väga palju relvastatud sõjaväelasi ja masinaid. Sõidame edasi. Vahepeal tehakse hommikusöögi peatus mingis kohas, olen tänulik bussijuhile, kes aknad puhtaks peseb.Veel tunnike sõitu ja oleme Misol Ha kose juures. Turnime ringi kose ees ja taga ja kohtume ka eestlaste perekonnaga, kes teeb läbi sarnast marsuuti nagu meie ainult et tagurpidi.

Siis läheb sõit edasi Palenque poole ja lõuna paiku oleme kohal. Palenquet iseloomustab kõige paremini üks sõna - vau. Sa oled näinud pilte ja lugenud sellest, aga kui sa jalutad sisse sellesse linna (ja sa täiesti reaalselt tunned, et see ongi linn) ja saad aru, et välja on sellest kaevatud vaid väikene osa, siis võtab ikka üsna sõnatuks. Turnime erinevate templite ja püramiidide otsa, naudime vaateid ja jaltame niisama ringi. Läheme uurima ka seda osa, mis on veel üsna dzungline. Palenques on kaks sissepääsu - üks üleval ja teine all. Ülemine on nö peamine sissepääs, alumise juures on muuseum. Meie jõudsime läbi dzungli lõpuks välja sinna alumise juurde, meie buss aga ootas ülemises väravas. Asusime siis mööda asfalteed tagasi ülespoole teele, mis tähendas ca 1.5 km päris intensiivset ülesmäe jalutamist.

Buss viskas meid Palenque kesklinna, kuna meie bussini oli mitu tundi aega, andsime oma kotid pakihoidu ja läksime linna peale. Väike soovitus - ärga planeerige oma reisi Palenque linnas ööbimist. Varemete juures on ka mõnusaid dzungli banagalosid, need on OK. Linn - täiesti mõtetu. Kuidagi tekkis meil kampa üks prantslane, kes elab New Yorgis. Leidsime koos söögikoha ja veetsime tunde seal lobisedes. Väike seltskonnalisa oli huvitav vaheldus meie kaheses reisiseltskonnas. Arutasime läbi igasugused vandenõud (elektripirnid, mis läbi põlevad, patareid, mis tühjaks saavad) aga siis läks meie ameerika prantslane Merida bussi peale, et ära näha ka Chichen Itza varemed. Meie olime kultuuriprogrammiga ühelpool ja suundusime rannapuhkusele Playa del Carmenisse.

Ööbussid, mis seni olid väljunud nagu kellavärk, näitasid esimest korda iseloomu. Meie buss hilines ca 3 tundi. Põhjuseks ilmselt fantastilised teeolud San Cristobali (kuskohast buss tuli) ja Palenque vahel. Hetkeks tekkis üsna kummaline olukord, sest meie täpsete eestlastena püüdsime infot saada, et kus buss on ja millal ta tuleb. Aga mida polnud, oli info. Kuskil südaöö paiku saime lõpuks bussi. Buss oli meeldivalt tühi, saime mõlemad omale terve pingi.

Teistest blogidest teadsin, et üsna tõenäoliselt peetakse buss öösel kinni ja otsitakse läbi. Nimelt on seal piirkonnas teemaks Guatemalast tulevad narkoveod, politsei hoiab neil silma peal. Lisaks hoiavad liiklusel silma peal ka lamavad politseinikud. Mingi hetk ärkasingi selle peale et buss peatus. Taskulambiga mees jalutas bussi läbi, meie nägime aga ilmselt piisavalt turistid välja, nii et meid ei tülitatudki. Kedagi teist samuti mitte. Selles suhtes tasub neid veidi kõrgema klassi busse kaaluda, et lisaks ruumirohkusele on väiksem ka tõenäosus, et su asju keset ööd läbi otsitakse.

Sellega aga öised seiklused piirdusid ja hommikul ärkasime juba Playa del Carmenis.

Kirjutas tkallas 08.02.2012 4:51 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

San Cristobal

Maiade külad Chomula ja Zincantan

semi-overcast 20 °C

Öösel (meie jaoks öö, reaalselt vist ca südaöö) ärkame paugutamise ja kisa peale. Tahes tahtmata tekib mõte, et kas tõesti zapatistad? Lärm kestab ca pool tundi, siis saabub vaikus. Hommikul selgub, et kuna tähistatakse mingisuguse pühaku päeva, siis kohalikud tähistavad seda paugutajate ja lihtsalt karjumisega. Oleme järgmiseks õhtuks ette valmistatud.

Hoolimata meie altvedamises Ticketbusi kontorite ja Puerto Escondido söögikohtadega otsustame Lonely Planetile uue võimaluse anda. Nimelt soovitab ta San Cristobalis kindlasti kaasa teha päevatuur lähedalasuvatesse maiade küladesse. Selleks tuleb minna hommikul kella 9-ks katedraali ette, puust risti alla. Kuigi see on väga mata-kass-neljapäeva-öösel-risteel stiilis soovitus, siis kell 9 katedraali eest puust risti all oodates astubki meie juurde Caesar, kes pakub meiele võimalust 175 $ eest kohalike maiade elu-oluga tutvuma minna.

See spontaanne otsus osutub üheks parimaks meie reisil. Nendesse küladesse omal käel minna ei saa ja ei ole ka mõtet. Ilma teadja giidita pole see pooltki nii huvitav ja pealegi võid seal nähtut enda jaoks valesti tõlgendada. Peale meie on tuuril veel mõned inimesed aga mahume ilusasti minibussi ära. Võtame suuna Chomula peale ja esimese peatuse teeme surnuaias.

Caesar, kes on ise samuti maiade järeltulija, teeb meile sissejuhatuse. Erinevates külades elavad erinevad hõimud, kes erinevad omavahel nii keele kui ka kommete poolest väga. Need, kes külades elavad, peavad väga rangelt jälgima kohalikke elu-olu reegleid. Kui reeglite vastu eksid, aetakse sind külast ja kogukonnast minema ning sul ei ole õigust enam tagasi minna. Paljud lahkuvad ka vabatahtlikult, tänapäeva moodsa maailma kutse on tugev. Caesar ise on ühest sellisest külast pärit, aga otsustas lahkuda. Kuna ta on oma, on tal külajuhtidega kokkulepe, et ta saab turiste sinna tuua. Omal käel ei oleks ringivaatamine võimalik. Surnuaial on hästi palju riste - mustad, valged, sinised ja rohelised. Iga värv tähendab, millises vanuses inimene suri. Kabeleid ei ole tegelikult lubatud ehitada, aga seda ometigi tehakse, sooviga siis rõhutada kadunukese tähtsust või positsiooni.

Järgmiseks külastame kohaliku usujuhi maja. Usujuhiks saadakse ainult üheks aastaks ja selleks aastaks kolib usujuht nö "usujuhi majja".Selleks tuleb enne üsna palju raha teenida, sest usujuhiks olemine on üsna kulukas. Raha kulub männiokastele, mis katavad pühakoja põrandat, toidule ja alkoholi, millega pühakuid teenitakse ja pillimeestele, keda tähtpäevadeks palgatakse. Eks loomulikult pühakoja külastajad ja turistid ka annetavad, aga odav lõbu see pühameheks olemine kindlasti ei ole.

Külas kehtib ka reegel, mis meile kohe alguses väga selgeks tehakse - usujuhti, kogukonna liidreid, pühakute kujusid ja kirikut seespoolt pildistada ei tohi. Kui keeldu rikud, on üsna tõenäoline, et saad heal juhul peksa, halval juhul jääd ka fotokast ilma. Põhjus on selles, et nende uskumuste kohaselt võtab pilt väge. Samuti ei taha nad anda võimalust nende pealt teenida piltide müügiga. Niisama on lubatud pilti teha, viisakas on lihtsalt enne inimeste pildistamist neilt luba küsida.

Keset küla on ka kirik, aga preester aeti külast minema juba 1964 aastal, sellest ajast on kirik kohalike päralt. Religioon on omapärane segu paganlusest ja katolikust usust. Näiteks usutakse ja palvetatakse katoliku kiriku pühakute poole. Kirikus on igal pühakul oma altar, iga pühak kaitseb või abistab kindlate murede korral. Samas on tavaline tervisehädade puhul kasutada ohvriande, näiteks kanu. Ühe sellise kana ohverdamist nägime oma silmaga kirikus ka pealt, tegemist ei olnud mingi turistide jaoks korraldatud showga (me 6-kesi olime ainsad) vaid täitsa päris rituaaliga. Rituaale viivad läbi ravitsejad või siis Šamaanid - ma ei teagi kuidagi kõige täpsem oleks neid nimetada. Samuti ravitsetakse palju taimedega, ohverdamine tuleb mängu juba tõsisemate hädade puhul.

Caesar rääkis meile ka ühe näite, mis iseloomustab maiade ravitsemist. Oletame, et inimene on metsas, komistab ja murrab käeluu. Maiad usuvad, et õnnetuse korral võib juhtuda, et õnnetusekohta jääb maha tükike inimhinge. Esialgu ravitsetakse kätt taimede, lahase jms veidi traditsioonilisemaga. Kui aga inimene jääb haigeks ja ei parane nagu peaks, siis tuleb tuua ohver, et tagasi saada see tükike hinge. Selleks ostab haige pere kana, küünlaid ja maksab ravitsejale, kes läheb ohvriandidega kirikusse. Kirikupõrandale ehitatakse väike altar, põletatakse kindlaid värvi küünlaid (värvidel on oma tähendus) ja palvetatakse kindlate pühakute poole. Igale inimesele ja haigusele tuleb teha just see õige "kombo", mida teavad siis ainult ravitsejad. Kõige lõpus ohverdatakse ka kana. Kana viiakse tagasi haige perele, kes selle ära keedab ja haigele sisse söödab. Kondid aga kogutakse kokku ja maetakse sinna, kus õnnetus juhtus ja vahetatakse ohvri hing haige hingetükikese vastu. Kui haige hing on terve, peaks paranema ka tema keha.

Jalutasime veel niisama ringi, ostsin väga ilusa sinise neoontriipude käsitöö salli kahelt pimedalt õelt, kes oma käsitööd tänavanurgal müüsid 65 $ eest. Selle küla tunnuseks on, et kõik mehed kandsid musti villaseid ürpe, naistel olid mustad villased seelikud. Küla üldmulje oli aga selline räpakas, tänavatel vedeles maas igasugu rämpsu, majad, mis meie mõistes on alles ehitusjärgus või suisa poolikud, oli nende jaoks "valmis". Üldine õhkkond oli selline natukene ohtlik, nii et igal juhul soovitan külastada koos saatjaga, kes on kursis kohalike kommetega.

Edasi sõitsime Zincatani. Kuigi küla asus vaid 15 minutilise autosõidu kaugusel, oli vahe Chomulaga nagu öö ja päev. Esiteks kohalike riietus - mehed kannavad samamoodi ürpe või pontshosid, aga need on õhemast puuvillast ja värviliste tikanditega. Naistel siis samad seelikud. Küla oli piinlikult puhas, eriti võrreldes Chomulaga. Parajasti tähistati Candelerias püha - usujuhid olid kogunenud kirikusse ja pidasid seal koosolekut. Zincantani elanike peamine sissetulekuallikas on lilled, nende kasvatamine ja müük. Ka kirik oli ehitud ülemõistuse koguses erinevate lilledega.Külastasime ka nö kudujate maja. Eks see selline veidi turistikas oli, aga ikkagi huvitav. Nende ühiskonnas on nii, et kõik, mis naised teenivad käsitööga, kuulub ka neile. Meestel selelle rahale õigust ei ole. Mirjam sai endale selga ka traditsioonilise maia pruudirüü, väike hiina poiss oli siis tema peigmees. Lõbus:)

Tagasi San Cristobali jõudes läheme panema soojemalt riidesse, sest ilm on pilve tõmbunud ja temperatuur vist isegi alla 20 kraadi. Otsustame sööma minna. Katedraali vastas on püsti löödud tänavarestoranid ja minu palvel me sinna suundume. Satume ühte lauda istuma kohaliku vanapaariga, kes on siseturistid Mexico Cityst. Tellime seda, mida nemad söövad, ilmselt on see tamale sealihaga ehk sealiha keedetud tortillatainas, maisilehe sisse mässitud. Proovin ka mingit magusat versiooni aga pole päris meie teetass. Läheme jalutame edasi ja satume ühte väikesesse kohvikusse, kus tellin sopas'e. Ei, see ei ole supp, nagu võiks arvata vaid hoopis tortilla, kuhu peale on kuhjatutud salatit, liha mingis kastmes. Panen juurde veel värsket redist ja kurki, pigistan peale laimimahla ja tellin ühe veel. Kaks sopas't maksab 30 $. It's a bargain. Mirrul endisels mehhiko toit ei isuta, nii et läheme läbi ka sushibaarist. Lõpetuseks ostan tänavalt veel väikese kilekotikesega seda valget hernemaitselist puuvilja, mida süüakse tsillipulbri ja apelsini või laimimahlaga. 5 $ eest on see väga mõnus ja värske amps.

Reisibüroost, mis asub meie hotelli kõrval, broneerime ära tuuri Palenquesse. Palenque asub San Cristobalist ca 5 h kaugusel, sinna on võimalik minna ka liinibussiga, aga buss läheb Palenque linna. Varemed asuvad linnast aga ca 2 km kaugusel. Tuur on küll veidi kallim, aga meile tullakse hotelli järele (väga vara hommikul), ja tee peal on peatused Agua Azul kaskaadide ja Misol Ha kose juures. Lisaks vikab buss meid hiljem ära Palenque bussijaama. Otsustame selle variandi kasuks ja veedame järjekordse tüdrukuteõhtu oma toas, mis hakkab ühe enam meenutam meile mingit Austria suusakuurorti oma paksude tekkide ja puidust seintega. Pidustused koos paugutamise ja juubeldamisega kestavad linnapeal hiliste öötundideni.

Kirjutas tkallas 08.02.2012 3:42 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

San Cristobal

Maiad, sushi ja mäed

Bussijaama jõudes märkame reisiblogidest läbi käinud Planet Hosteli kutti. Pakub meilegi tuba 100 $ eest per nägu. Sõidame sinna, aga toal ei ole akent ega oma vannituba. Jätame kotid hoiule ja jalutame paari LP soovitatud kohta vaatama. Valime Casa Margarita, kus saame toa 450 $ eest per öö. Tegu on tõesliselt nunnu hotelliga. Suur koloniaalstiilis sisehooviga villa, meie tuba asub katusekorrusell, kõrval suur terrass. Hinnas hommikusöök, mida saame ka selsamal hommikul. Super. Kuna oleme jõudnud taas kuskile 2500 m peale, on siin tunduvalt jahedam võrreldes Puerto Escondidoga, kuskil 20 kraadi.

San Cristobal asub keset mägesid, Chiapase osariigis. Chiapas on piirkond, kus elab suur hulk Mehhiko põlisasukaid. Nagu mujal maailmas, ei ole nende põliste rahvaste üldine sotsiaalne positsioon ühiskonnas kiita. Paljud õigused ja seisused, mis konkistadooride vallutustega paika pandi, kehtivad kahjuks tänapäevani ja põliselaniku päritolu on justkui alam klass ühiskonnas. Ilmselt on paljud kuulnud seal aset leidnud Zapatistide ülestõusu pärast. Zapatistid on radikaalne vasakpoolne rühmitus, kes seisavad Mehhiko põlisrahvaste õiguste ees, iseenesest hea asi aga nad kasutavad veidi radikaalseid meetodeid. Nagu näiteks linna vallutamine 01. jaanuaril 1994, sh kõikide vangide vabastamine ja mitme avaliku hoone süütamine. Järgmisel päeval vallutas Mehhiko armee linna küll tagasi aga võtlused jätkusid, kuni 14. jaanuaril kuulutati välja vaherahu. 1995 aastal vallutas armee tagasi Zapatistide poolt hõivatud alad ka mägedes, kui neil ei õnnestunud tabada liikumise juhte. Hiljem jätkus võitlus poliitilisel ja meedia tasandil ja tänaseni elavad zapatistid ja nende toetajad Chiapase osariigis, ka San Cristobali läheduses asuvates külades.

Poliitika kõrvale jättes on San Cristobal fantastiline koloniaallinnake. Siin asub ülikool ja suured käsitööturud. Kuna siin piirkonnas elab palju põlisrahvaste järeltulijaid, paljud neist endiselt väga traditsioonilisi eluviise järgides, siis on see just õige koht igasuguse käsitöö soetamiseks. Naised, kes turul oma kaupa müüvad, saavad selle raha otse endale. Ei mingeid vahendusi ja ostu tehes tead, et toetad õiget asja.

Kõmbime niisama linna peal ringi. Ostame ära piletid Palenquest Playa del Carmenisse. Mirru palvel valime kallima firma, kus on suuremad istmed. Hind on 672 $, odavam variant oleks 564 $. Jõuame oma jalutuskäiguga käsitööturuni. Selleks, et sisse saada, seisame järjekorras, läbime metallidetektorid ja koti läbiotsimise. Esialgu arvame, et ehk on see kuidagi zapatistadega seotud. Järgmisel päeval selgub, et meiega samal ajal viibis turul ka Mehhiko president, kes linna parasjagu külastas. Vot selline promimentne peaaegu-kohtumine. Ostan turult emale väga ilusa ja värvilise teki/laudlina. Hind 190 $. Hinnad on tõesti väga sõbralikud. Hiljem Playa del Carmenis näen sarnast asja ca 600 $ hinnaga. Satume edasi sujuvalt toiduturule, kus võtab silme eest üsna kirjuks. Ostan lõpuks erinevaid tsillisid, sh ka suitsumaitselisi. Kokku 10 $. Astume sisse ka toidupoodi, sest Mehhikost ei saa ometigi ilma tequila pudelita lahkuda. Mirru teab tänu mehhiklasest töökaaslasele, et osta tasub 100 % agave tekiilat. See kraam, mis meil tekiila pähe müüakse, on seal alumise riiuli kraam, a la lauaviin. Kõrvalepõikena ütlen, et me jõime tekiilat reisil tagantjärele targutades häbiväärselt vähe. Ainult margariita sees, shotte ei teinud. Põhiliselt sellepärast, et ega need eelnevad kogemused tekiilaga teab mis meeldivad ei ole. Aga! Kui hiljem tagasi Eestis olleks tekiila ühe ürituse käigus lahti korgime, siis selgub, et tegu on ikka väga väärt kraamiga. Kui võtad pitsi, siis seda vastikut tekiila õääääöääää nägu ei tule, maitseb hoopis kuidagi mahedalt ja sametiselt. Nii et kui keegi satub, siis julgelt tellige baaris shotte, vaadake ainult et 100% agave oleks.

Aga tagasi San Cristobali. Viskame ostud hotelli ja lähme hilisele lõunale. Mirjam paneb veto mehhiko toidule ja niimoodi satume hoopis sushibaari, mis ei jää sisustuselt alla Tallinna moodsatele sushilounge'idele. Jah, sushi, keset Mehhiko mägilinna, mida ümbritsevad indiaanlaste külad - ja see sushi on tõeliselt hea. Boonuseks on parajasti päevapakkumine 2 rulli ühe hinnaga. Tellime sushit ja külmad õlled ning maksame selle lõbu eest kahepeale kokku 190 $. Tagasiteel hotelli põikame läbi poest, ostame head ja paremat ja läheme naudime vahelduseks hotellituba telkuga, kus levivad igasugu toredad Ameerika seriaalikanalid. Tasakaal peab valitsema!

Kirjutas tkallas 08.02.2012 2:03 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 5. Kokku 9) Lehekülg [1] 2 »