Reisiblogid Travellerspoint-is

Playa del Carmen

Vamos a la playa!

Playa del Carmenis oli meil kinni pandud hotell Aqualuna, mis asus 10. tänava peal, üsna kesklinnas. Boonusena saime toaga kaasa tasuta rannatoolid ja varju kõikideks päevadeks PDC rannaklubis. Võrreldes ülejäänud Mehhikoga, ei ole PDC nagu päris-Mehhiko. Esiteks muidugi hinnad - kuna siia lendavad kokku tsarterid kogu maailmast, on hotellihinnad Mehhiko kontekstis päris krõbedad. PDC on selline süsteem, et paralleelselt rannaga lähevad tänavad: 5. avenüü, 10. av, 15. jneRisti jooksevad siis muud. 5 avenüüd on täislaks turistikas - siin müüakse KÕIKE, mis sulle sõnaga Mehhiko võiks seostuda (aga mida me mujal nagu eriti ei näinud), sealhulgas: luchadori maskid (kes on Nacho Libret näinud, teab, millest ma räägin), sombrerod ja kõristid. Lisaks muidugi tekiilat, käsitööd - kõike. Restoranide hinnad on muidugi omaette vaatamisväärsus. Hinnad algavad ca 200 $ näiteks väikese pasta eest. Ja hääääästi palju ameerika turiste.

Riviera del Maya piirkonnas on kolm keskust. Neist kindlasti tasuks vältida Cancuni, mis on täiesti turistilinn. Playa del Carmenis on seda veidi vähem (aga sisemaalt tulnuna on ikkagi natukene imelik alguses). Kes otsib üksindust ja valge liivaga randa, siis selleks on Tulum. Kuna meil oli vaja kuskil neli päeva päevitada (et koju jõudes kõik ei küsiks "Ma arvasin, et sa käisid reisil?!"), siis meile sobis Playa küll. Päevakavaga koostamisel me väga vaeva ei näinud:

- äratus ja dush
- jalutuskäik naaberhotelli hommikusöögile (meie omal polnud oma restot)
- jalutuskäik 15 avenüüle, et osta sealsest ökokohvikust 1l värske smuuti (30 $)
- jalutuskäik randa, kus meid ootasid beach clubis rannatoolid ja vari, taustaks mahe haussmuusika
- kombo päike, Kariibimeri, raamat
- jalutuskäik dushi alla
- jalutuskäik linna peale sööma (soovitavalt kuhugi 15 avenüü ja 25 avenüü vahele, kus oli väga mõistliku hinnaga kohti)
- dringid
- magama

Ja nii kolm pikka fantastilist päeva. Viimasel päeval pakkisime asjad ja suundusime Cancuni bussile, kus väljus meie siselend Mexico Citysse. Väga sobivalt hakkas vihma sadama. Mexico Citys olime mõelnud, et läheme linnapeale aga sinna jõudes läksime tegime Starbucksis ühed kohvid ja väisasime raamatupoodi, et Mirjam saaks osta endale raamatu. Mingisuguse Twilighti osa, kui ma õigesti mäletan. Abivalmis nagu ma olen, tahtsin ma seda ülemiselt riiulilt alla võtta. Kahjuks jäi pikkusest puudu ja ma sain selle telliskiviga otse silmade vahele. Kes on kunagi ninajuure kohta laksu saanud, teab, kui kuradi valus see on. Aga olukord oli ka väga naljakas. Nii me läksime, minul pisarad jooksmas, tagasi Starbucksi, et jääd saada. Kujutasin juba ette, kuidas ma hommikul Frankfurdis peeglisse vaatan ja mind tervitab panda. Õnneks pääsesin väikese kriimuga, veetsime oma viimased Mehhiko tunnid lennujaamas lugedes. Frankfurt-Stockholmi lennul magasin suurest väsimusest esimest korda take offi maha (mis oli väga postiivne, sest ega need mulle üldse ei meeldi) ja Stockholm-Tallinn oli juba nohu. Nagu see nohu, mis koos köha ja palavikuga tabas mind karmi kliimavahetuse tõttu tagasi koju jõudes.

Kirjutas tkallas 5:17 Sildid Mexico

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Kommenteerimiseks pead olema sisse loginud Travellerspoint-i.

Sisesta oma Travellerspoint-i kasutajainfo:

( Mis see tähendab? )

Kui sa ei ole veel Travellerspoint-i liige, liitu sellega tasuta.

Liitu Travellerspoint-iga