Reisiblogid Travellerspoint-is

Puerto Escondido

Vaikne ookean, rand ja limonada minerale

sunny 30 °C

Bussijaamast võtame takso hotelli. tripadvisorist sai välja valitud Puerto Escondido (PE) hotell nr 2 (nr 1 ei olnud kohti) ja tuba meili teel Eestist ette broneeritud. See on hea mõte, sest hotell on pisike, aga väga tore ja nunnu. Tuba 400 $ / öö, mis on väga normaal. See ei asu küll linna keskuses, aga kohe hotelli juures asub PE parim rand - Carrizalillo Beach. Takso linna maksab 25 $.

Kuna oleme ööga laskunud 2500 m, siis vahe on kohe tuntav. Kraadid on kuskil 30 juures ja õhk soe ja niiske. Kuihea! Suundume hotelli kohvikusse hommikusöögile. Võtame hotcakesid, puuviljad, värsked mahlad ja kohvid ja öö bussis jääb seljataha. Ega meil väga suurejoonelisi plaane ei olegi - randa! Randa minekuks tuleb treppidest all minna ja oledki väikeses fantastilises rannas. Olemas nii rannabaarid-toolid kui ka surfitunnid-laenutused. Loeme, päevitame ja tarbime külma õlut ning limonada mineralet (4 laimi mahl, natukene siirupit, mineraalvett ja jääd). Limonadat teen hiljem ka Eestis, väga väärt kraam.

Peale pärastlõunast dushi asume linna poole, eesmärgiks El Jardin resto Zicatela rannal. Läheme jala, näeme ära lähedalasuvad poed-baarid-krossiraja aga eksime ka ära. Vahemaa on pikem kui me arvasime. Eksimise tulemusena satume ka bussijaama, kus ostame ära piletid San Cristobali (466 $), 12h. Kuna peame oma nimed paberile kirjutama, siis märkame, et enne meid on samale paberile nime kirja pannud keegi Aivar Pärnpuu - tervitame! Vaatame üle ka kuulsa Zicatela ranna oma suurte lainetega. Otsustame, et meie rand on parem. leiame peale suurt otsimist selle koha üles ja esimest korda tuleb tunnistada, et LP soovitatud Top Choice on jura mis jura. Ostame kõrvalasuvast poest õlled ja promeneerime. Minul on suurejooneline plaan, et tonights the night! Hakkame napsutama. Aga kõik baarid on tühjad ja vaiksed, inimesi ka nagu pole, kõik puha vanainimesed. Istume veel ühte rannabaari ja tellime 35 $ eest margaritad. Same need Mehhiko pärismargariitad, mille mina ristin mereveeks sortsu tekiilaga. Kahjuks maitsvaid frozen margariitasid saame alles Playa del carmenid, kus on juba paduturistikas. Seniks oleme õlle peal. Kuigi peoõhtu jäi oodatust oluliselt vähem rajumaks, püstitame uue rekordi - läheme magama alles kell 23!

Järgmised kaks päeva tegeleme Puhkamisega ehk siis ei tee midagi. Hommikusöögi sööme El Cafecitos, mis asub u 20 m meie hotellist. Väga mõnus kohvik, sööme seal nii hommikul kui ka lõuna ajal. Seal kõrval on ka väike tore kreaamika ja klaasipood, mis pigem näeb välja nagu ladu. Hinnad on naljahinnad. Ostan 80 $ eest kaks fantastilist veiniklaasi, mis on nagu maailitud peekrid. Päeva veedame rannas, õhtul läheme jälle Zicatelale, seekord Mangosse, mis eelmisel päeval silma jäi. Toit on OK, happy hour puhul tellime kaks maasika margariitat ühe hinnaga, 45 - ikkagi pettume. Ookeanivesi maasikate ja tekiilaga. Järgmisel päeval teeme täpselt samasid asju, ainult et õhtul läheme bussijaama, et sõita San Cristobali. Seekord on bussifirma OCC ja buss ei ole nii luks. Kuna sõidame sisemaale ja mägedesse, on tee hästi käänuline. Alustuseks näidatakse hästi valjult mingit Hollivuudi filmi aga hispaania keeles. Õnneks on mul kõrvatropid ja ka unerohi aitab välja. Ärkan alles San Cristobalis, aga Mirrul on sinna jõudes seljataga raske magamata öö.

Kirjutas tkallas 1:30 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

Mehhiko Toit

Tänavaturud ja kokanduskursus

sunny 20 °C

Hommikul jalutame hotellist saadud juhiste järgi Ticketbusi kontorisse ja ostame ära piletid õhtusele bussile Puerto Escondidosse. Valime bussi, mis sõidab 12h ja maksame selle luksuse eest 945 $. Buss, nagu hiljm selgub, on tõesti luksuslik. Istmed on laiemad kui lennuki äriklassis ja kõivad üsna madalale alla. Lisaks antakse juurde tasuta vett ja limpsi.

Kell 11 oleme kokku leppinud kohtumisega Lesleyga, Eat Mexicost. Leidsin tema kontakti Tripadvisorist ja kuna toit on reisimise järel minu lemmikute nimekirjas kohe number kaks, siis tegin Mirjamiga diili, et kui tema teeb minuga läbi selle, siis mina võin temaga tulla kuhugi mujale (kuhu ma tegelikult minna ei tahaks) või tal on õigus panna veto mingile teisele asjale, mida ma tahaks teha. Ja ei mingit kobisemist minu poolt. Ma arvan, et määravaks sai see vetoõigus. Pärast meie Dominikaani reisi, kus Mirjam avastas ennast ühel hetkel hobuse seljast keset dzunglit, laskumas 45 kraadise nurga all keset libedt porist mäenõlva (Mirjam ei armasta hobuseid) ja järgmisel hetkel seiklemas koskedel, keset ülepea vett (Mirjam ei oska ujuda ülepea vees), siis oli see veto kaart üks hea asi mida omada. Pealegi kõlas väike kokanduskursus selle kõrval nagu jalutuskäik metsas. Pigem oli see küll jalutuskäik turul, hiljem suundusime Lesley korterisse, kus valmistasime kohalikke klassikuid.

Soovitan Eat Mexico turu tuuri või taco tuuri väga soojalt. See on ikkagi vaade kohalikule elule ja toidule hoopis teise, kohaliku nurga alt. Meie pommitasime Lesleyt ka kõiksugu muude Mehhiko küsimustega, mis meil kahe päeva jooksul ringi vaadates olid tekkinud (kebabivardad tänavatel jne). Samuti on see väga hea viis üle saada hirmust proovida kohalikku tänavatoitu, mis on tõeliselt hea, aga jääb igasugu turistihirmude pärast proovimata. Kokakursuse osa ma tagantjärele vaadates võibolla isegi ei võtaks, oleks rohkem tahtnud erinevate tacoputkade vahel ringi tiirutada.

Meie turuelamusest saab lugeda täpsemalt siit>>

Kokanduskursuse olen kokku võtnud aga siin>>

Hotelli tagasijõudes vaatasime üle oma meilid ja tellisime takso, mis viis meid bussijaama (Sur). Mexico Citys on neid nimelt mitu, ilmselt on hea mõte välja selgitada, kuskohast buss väljub. Õnneks varusime ekstra aega ja hakkasime hotellist sõitma 1.5h enne bussi väljumist. Jumal tänatud, sest sõit võttis aega 1 tund ja 10 minutit. Liiklus ja ummikud - kreisi. Saab ka metrooga, mis tagantjärele mõeldes oleks vist targem olnud, ühtlasi kiirem ja odavam. Takso läks maksma 180 $.

Buss nagu öeldud oli väga luks. Mina jään ka peaaegu kohe magama ja ärkan hommikul tund enne kohale jõudmist. Olen perearstil lasknud igaks juhuks kirjuatda unerohu Imovane retsepti, mida kasutan pikamaalendudel ja ööbussidel sai ta samuti väga heaks abimeheks. Nimelt on teedel metsikult lamavaid politseinike, buss pidurdab ja kiirendab öö jooksul korduvalt. Unerohtu ei võtnud ma selleks, et magama jääda, vaid selleks, et mitte kogu aeg üles ärgata. Hiljem, Palenque - Playa del carmeni otsal proovisin pool ööd ilma. Poole pealt aga andsin alla, sest iga tunni tagant virgumine on päris tüütav. Ööbussidega sõites peab kindlasti kaasas olema soe pusa, fliis või kampsun ja sokid ja ega ka sall paha tee. Kont puhub täie hooga ja külmetades magada väga ei õnnestu. Mirjam oli selle sooja riide osa kuidagi kõrvust mööda lasknud ja kannatas mõnda aega. Lõpuks sai ta minu dressika, endale leidsin kotist kampsuni. Taaskord plusspunktid minu ülepakkumisharjumusele.

Kirjutas tkallas 1:06 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

Teotihuacan

Kultuur ja püramiidid

sunny 25 °C

Püramiidid! Mehhikos ei saa nendest üle ega ümber (piltlikult öeldes, reaalselt saab nii üle kui ka ümber). Reisi planeerides püüdsime teha nii, et saaks võrdselt nii kultuuri kui ka puhkust. Ja et ei saaks püramiidide üledoosi. Meie tee peale jäid kolm varianti - Teotihuacan, palenque ja Chichen Itza. Minu valik olid esimesed kaks. Chichen Itza jäi välja kahel põhjusel. Esiteks, oleks see tähendanud väikest kõrvalepõiget ja teiseks on ta oma asukoha poolest kõige külastatavam säärane koht Mehhikos. Sinna tuuakse tuuribussidega kõik paketituristid, kes Cancuni ja Playa del Carmeni kuurortitesse puhkama tulevad ja leiavad, et ilma püramiide nägemata Mehhikost lahkuda ei saa. Kolmandaks tundus kaks iidset linna täitsa piisav kahenädalase reisi kohta.

Ärkame vara, sööme, ostame putkast kaasa väsket mahla ja võikusid ja asume teele. Mina kui kaardilugeja panen puusse. Vaatan ekslikult, et peame sõitma metrooga 5. Liini lõppu. Läheme siis maha ja asume bussijaama otsima. Igal pool on palju busse, aga jaama mitte. Küsime teed, kõik näitavad tagasi metroo poole. Kuna metroost saab välja mõlemale tee poolele (ja see on ainus koht, kus teed saab ületada), siis tõlgendame seda nii, et peale minema teisele poole teed. Käime vist kolm korda edasi-tagasi, kuni leiame lõpuks härra, kes veidi inglishi räägib. Saame teada, et oleme vales peatuses. Sõidame kaks peatust tagasi ja ostame bussijaamas piletid. Seal on meeletult igasugu putkasid, õnneks teiste reisiblogide lugemisest teame, et sisenedes tuleb minna vasakpoolse rivi eelviimasesse putkasse. Saame piletid (35 $) ja tunni aja pärast oleme Teotihuacanis. Sissepääsu pilet on 51 $. Kuigi on jaanuar ja väga palav ei ole, siis päikesekreem peab kindlasti kaasas olema. Püramiidi asuvad keset suurt lagedat maad, kuskile varju minna väga ei ole ja ka 25 kraadi tundub palav. Alustame kuupüramiidiga, kus saab ronida umbes poole peale. Teel sinna möödume ka mäekõrgusest päikesepüramiidist. Tegelikult on kuupüramiidi otsa ronimine isegi raskem, ilmselt kõrgemate astemete tõttu. Päike läheb juba ludinal. Teeme kohustuslikud pildid ja käime ära ka muuseumis, kus saab vaadata linna maketti, nii nagu see kunagi oli. Püramiidid olid vaid väike osae sellest iidsest linnast. Muuseumiskäiks on väga hea otsus, plusspunktid tulevad ka mõnusa konitsioneeri eest. Sööme muuseumi ees pinkidel ära oma võikud ja suundume tagasi linna.

Õhtusöögi kohta valides selgub, et meie hotelli piirkond Zona Rosa on lisaks selle, et ta on linna geipiirkond, ka MC korealaste linnaosa. Eeldatavasti ei ole need kaks asja omavahel siiski seotud. Aga otsustame siis õhtusöögiks valida mõne kvartali kaugusel asuva Korea söögikoha, Young Bin Kwan, mis on LP andmetel Mexico City Korea restoran nr 1. Restoranis oleme ainsad turistad, kõik teised lauad on suurte korealaste seltskondade poolt hõivatud. Õnneks on tellimine lihtne. Valime pildilt marineeritud liha (150 $ kahele) ja õlled. Lauda tuuakse siis toore liha õhukesed lõigud, suur pann ja väiksed kausikesed riisi, kimchi, ubade, rohelise salati ja veel millegagi. Liha praetakse meil otse lauas, kombineerid iis ise endale meeldivaid ampse. Juurde õlled 30 $ tükk ja sätime ennast mõnusalt sisse. Anname ka omalt poolt noorele Bin Kwanile maksimumpunktid. Kell 22 oleme korralikult voodis.

Kirjutas tkallas 1:03 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

Mexico City

Esimene tutvus linnaga

sunny 20 °C

Saabumisel otsime lennujaamas üles ametliku taksoputka ja ostame pileti Zona Rosasse, kus asub meie hotell. Kõik toimib ilusasti ja takso viib meid meie hotelli, Del Principado. Hotell on selline korralik kolm tärni, ei midagi erilist. Etteruttavalt võin öelda, et siin pakutakse meie reisi kõige paremat hotellihommikusööki – värsked puuviljad, värskelt pressitud mahlad, pannkoogid (või hotcakes, nagu neid siin kutsutakse). Oleme väga rahul. Jõume kohale peale pikka lendu ja kukume kell 21 voodisse (Eestis on kell selleks ajaks 5 hommikul ja me oleme üleval olnud peaaegu 24h. Mina löön silmad lahti kohaliku aja järgi kell 1.30. Pingutame siiski 6.45-ni voodis olla. Väike dush ja suundume alla hommikusöögile. Siis tabab meid üllatus nr 1. Väljas on sooja 5 kraadi. Kohalikud käivad ringi talvejopedes, meie oma plätadega tundume üsna kohatud. Põhjus selles, et Mexico City asub ca 2500 m kõrgusel, peale päikeseloojangut langeb temperatuud talvel üsna madalale. Läheme paneme kampsunid selga, plätadest siiski ei loobu – ikkagi turistid! Päeva peale tõuseb temperatuur ca 20 kraadi peale, nagu tavaline Eesti suveilm. Linnas jalutades astusime muideks sisse ka Zarasse – müügil olid sisuliselt samad riided, mis Eestis jaanuarikuus ehk joped, mantlid, kampsunid. Ainult et väljas oli meie mõistes suveilm.

Peale hommikusööki sätime ennast linna peale. Hotelli asukoht, Zona Rosa, on väga mõnus. Üleüldse on Mexico City suur üllataja. Ootasime midagi sarnast Aasia suurlinnadele, tegelikult on linn hästi roheline, palju parke, palju koloniaalarhitektuuri. Minu jaoks meenutab nii Barcelonat kui ka natukene Sydneyt. Kui algul natukene kahtlesime, kas 3 ööd Mexico Citys on ikka hea mõte, siis nüüd oleme oma otsusega väga rahul.

Esimese päeva trajektoor kulgeb meil nii, et alustame Zocalost, mis on suur väljak keset linna. Edasi liigume Palace Nationali ehk presidendipaleesse, kus näeme ära kuulsad Diego Riviera seinamaalid, mis kujutavad Mehhiko ajalugu läbi erinevate perioodide. Muljetavaldav. Sinna sissesaamiseks tuleb läbida metallidetektor, samuti tuleb mul loobuda seljakotist, mis jääb hoiule. Kui hakkame Palace Nationalist lahkuma, eksime korraks ära. Eikuskilt ilmub välja prillidega ümar politseinik – ja tahab meiega koos pilti teha. Mis siis ikka, pildistame. Edasi liigume Templo Mayor’i. Kui Hispaania konkistadoorid Mehhiko vallutasid, siis rajasid nad Mexico City sinna, kus asus ka iidne asteekide linn Tenochtitlan. 1978, kui kesklinnas tehti elektritöid, sattusid töömehed iidsetele varemetele, otse Zocalo ja Catedrali kõrval. Otseloomulikult olid sinna peale kerkinud aga koloniaalstiilis hooned, mis 1960ndateks olid ka juba omaette väärtus. Lõpuks otsustati ikkagi majad maha võtta ja varemed välja kaevata. Välja tuli asteekide tempel. Tempel on ehitatud mitmekihilisena. Põhimõtteliselt ehitati alguses üks tempel, siis selle ümber suure, selle ümber veel suurem jne. Jalutasime ringi templivaremete vahel (küll ilma audiogiidita) ja külastasime ka muuseumi, kus templist leitu on 5 või 6 korrusel eksponeeritud. Väga hea sissejuhatus Mehhiko ajalukku. Kõik need vaatamisväärsused asusid väga mugavalt ümber Zocalo.

Kuna kõhud olid suurest kultuurist tühjaks läinud, suundusime lõunale ühte restorani, mida LP soovitati, .................. Seal sõi ka väga palju kohalikke, mis on alati hea märk. Sisekujunduses domineerisid seinad oma sini-valgete plaatidega. Kokkuvõttes oli tegu väga hea valikuga, sest ka toidud olid super. Mirru muidugi pani puusse ja tellis tamale, mis oli sisuliselt keeduliha keedutainas. Mina võtsin enchillada verde – täidis, mis on keeratud pehme tortilla sisse ja ahjus rohelise kastme ja juustu all küpsetatua ahjus rohelise kastme ja juustu all küpsetatud (138 $). Õlu maksis 35 $. Toitu oodates viisime ennast LP abil kurssi ka tacode, tortillade, nachode, encilladade, burritode, fajitade jms maailmaga. Esimese korraga meelde ei jäänud, reisi lõpuks hakkasime juba mõikama. Ütleme nii, et Eestis käiakse nende mõistetega hoopis teistmoodi ümber, sellest tulenevalt tuli ka paar pettumust. Näiteks nachod ei ole mitte need krõbedad krõpsud, mida sulatatud juustuga üle kallatakse vaid hoopis pehmed tortillad.

Igas söögikohas on laual kausid kahe erineva kastmega – roheline ja punane salsa, lisaks tuuakse juurde laimi või sidrunit. Salsa on selline hästi peene tekstuuriga, a la ketshup. Kui teil veab, siis pakutakse pico de gallot ehk salsa verdet – mis on rohkem selle salas moodi, mida meie teame Hispaania köögist. Tomati, sibula ja chillitükkidega . Kui võimalik, tellige seda. See on tõeliselt hea. Kõige parem pico de gallo, mida meie sõime, oligi sellessamas restoranis Mexico Citys.

Toon siin välja ka hindasid. Hnnad on peesodes, $. Meie võtsime enda jaoks kursi 1 $ = 1 EEK. Kuigi Eestis oli just värskelt euro tulnud, siis meie jaoks oli kogu reisi vältel see 1/1 suhe hästi mugav. Võibolla reaalselt on peeso väärtus kroonist väiksem, aga see vahe on väga väike.
Peale lõunat asusime otsima Ticketbusi kontorit. Mehhikos on kõige parem viis linnade vahel liikumiseks ööbuss. Bussid on mugavad ja suured (nagu meie Tallinn-Tartu, teatud liinidel isegi paremad), hinnad aga päris krõbedad. Kui aga mõelda nii, et sa ööbussiga saad kaks ühes – liigud punktis A punkti B plus säästad hotelliöö, siis pole hind enam nii hull. Bussipileteid müüakse bussijaamades aga ka kontorites üle linna, kontorite nimi on Ticketbus. Kuna bussid on populaarsed, siis soovitan kuhugi saabudes niipea kui võimalik ööbussi pilet ära osta, et koht oleks garanteeritud. LP on Ticketbusi kontorid ka kaardile välja toodud. Meil oli 2008 aasta LP ja seal ei olnud mitte ükski! Kontor seal, kus LP väitis, et ta on. Käisime kokku kolme otsimas. Kõige lihtsam on MC küsida Ticketbusi asukohta oma hotelli respast, säästate endale oluliselt jalavaeva, sest ilmselt nad muutuvad tihti.

Otsustame päeva lõpuks linnale hop on-hop off bussiga ringi peale teha. LP abil leiame Turibus peatuse ja maksame 125 $. Kui on linnas piiratud aeg, nagu meil, siis on see hea valik. Näed ka teisi piirkondi ja audiogiid jagab infot. Kui pimenes (ca 6 ajal) siis tekkis meil probleem silmade lahtihoidmisega. Ajavahega harjumine läände lennates on nii minu kui Mirjami jaoks väga raske. Dominikaani reisil me olime ka nagu kaks vanainimest, läksime kell 22 magama ja 7 hommikul olime kõps üleval. Etteruttavalt võin öelda, et ega Mehhiko reis väga palju ei erine. Aga bussis on teatavasti väga mõnus magada, nii et laseme silma looja. Tagasiteel hotelli alustan tutvust Mehhiko tänavatoiduga. Ostan 20 $ eest 5 taco al pastori ehk väikese tortilla sisse lõigatakse kebabivardalt liha (kebabi vahele on küpsema pandud ananass), peale salsat ja värsket laimimahla. Taco al pastorist saab üks minu lemmiksnäkke sel reisil. Tänaval liikudes näeb neid kebabivarrastega tacoputkasid väga palju. Imestame natukene selle üle, et kuidas kebab siia on saanud. Hiljem selgub, et tegu ongi Liibanoni mõjutustega. Kui Liibanonis omal ajal algasid rahutused ja olukord muutus ebastabiilseks, rändasid paljud välja just Mehhikosse. Ja saavutasid Mehhikos hea positsiooni. Tänaseni on Liibanoni päritolu Mehhiko ühiskonnas justkui kõrgema klassi näitaja.Ka üks kõige kuulsamaid mehhiklasi, Salma Hayek, on just Liibanoni päritolu.

Kirjutas tkallas 0:58 Sildid Mexico Kommentaarid (0)

(Sissekanded 6 - 9. Kokku 9) « Lehekülg 1 [2]