Mexico City

Saabumisel otsime lennujaamas üles ametliku taksoputka ja ostame pileti Zona Rosasse, kus asub meie hotell. Kõik toimib ilusasti ja takso viib meid meie hotelli, Del Principado. Hotell on selline korralik kolm tärni, ei midagi erilist. Etteruttavalt võin öelda, et siin pakutakse meie reisi kõige paremat hotellihommikusööki – värsked puuviljad, värskelt pressitud mahlad, pannkoogid (või hotcakes, nagu neid siin kutsutakse). Oleme väga rahul. Jõume kohale peale pikka lendu ja kukume kell 21 voodisse (Eestis on kell selleks ajaks 5 hommikul ja me oleme üleval olnud peaaegu 24h. Mina löön silmad lahti kohaliku aja järgi kell 1.30. Pingutame siiski 6.45-ni voodis olla. Väike dush ja suundume alla hommikusöögile. Siis tabab meid üllatus nr 1. Väljas on sooja 5 kraadi. Kohalikud käivad ringi talvejopedes, meie oma plätadega tundume üsna kohatud. Põhjus selles, et Mexico City asub ca 2500 m kõrgusel, peale päikeseloojangut langeb temperatuud talvel üsna madalale. Läheme paneme kampsunid selga, plätadest siiski ei loobu – ikkagi turistid! Päeva peale tõuseb temperatuur ca 20 kraadi peale, nagu tavaline Eesti suveilm. Linnas jalutades astusime muideks sisse ka Zarasse – müügil olid sisuliselt samad riided, mis Eestis jaanuarikuus ehk joped, mantlid, kampsunid. Ainult et väljas oli meie mõistes suveilm.

Peale hommikusööki sätime ennast linna peale. Hotelli asukoht, Zona Rosa, on väga mõnus. Üleüldse on Mexico City suur üllataja. Ootasime midagi sarnast Aasia suurlinnadele, tegelikult on linn hästi roheline, palju parke, palju koloniaalarhitektuuri. Minu jaoks meenutab nii Barcelonat kui ka natukene Sydneyt. Kui algul natukene kahtlesime, kas 3 ööd Mexico Citys on ikka hea mõte, siis nüüd oleme oma otsusega väga rahul.

Esimese päeva trajektoor kulgeb meil nii, et alustame Zocalost, mis on suur väljak keset linna. Edasi liigume Palace Nationali ehk presidendipaleesse, kus näeme ära kuulsad Diego Riviera seinamaalid, mis kujutavad Mehhiko ajalugu läbi erinevate perioodide. Muljetavaldav. Sinna sissesaamiseks tuleb läbida metallidetektor, samuti tuleb mul loobuda seljakotist, mis jääb hoiule. Kui hakkame Palace Nationalist lahkuma, eksime korraks ära. Eikuskilt ilmub välja prillidega ümar politseinik – ja tahab meiega koos pilti teha. Mis siis ikka, pildistame. Edasi liigume Templo Mayor’i. Kui Hispaania konkistadoorid Mehhiko vallutasid, siis rajasid nad Mexico City sinna, kus asus ka iidne asteekide linn Tenochtitlan. 1978, kui kesklinnas tehti elektritöid, sattusid töömehed iidsetele varemetele, otse Zocalo ja Catedrali kõrval. Otseloomulikult olid sinna peale kerkinud aga koloniaalstiilis hooned, mis 1960ndateks olid ka juba omaette väärtus. Lõpuks otsustati ikkagi majad maha võtta ja varemed välja kaevata. Välja tuli asteekide tempel. Tempel on ehitatud mitmekihilisena. Põhimõtteliselt ehitati alguses üks tempel, siis selle ümber suure, selle ümber veel suurem jne. Jalutasime ringi templivaremete vahel (küll ilma audiogiidita) ja külastasime ka muuseumi, kus templist leitu on 5 või 6 korrusel eksponeeritud. Väga hea sissejuhatus Mehhiko ajalukku. Kõik need vaatamisväärsused asusid väga mugavalt ümber Zocalo.

Kuna kõhud olid suurest kultuurist tühjaks läinud, suundusime lõunale ühte restorani, mida LP soovitati, .................. Seal sõi ka väga palju kohalikke, mis on alati hea märk. Sisekujunduses domineerisid seinad oma sini-valgete plaatidega. Kokkuvõttes oli tegu väga hea valikuga, sest ka toidud olid super. Mirru muidugi pani puusse ja tellis tamale, mis oli sisuliselt keeduliha keedutainas. Mina võtsin enchillada verde – täidis, mis on keeratud pehme tortilla sisse ja ahjus rohelise kastme ja juustu all küpsetatua ahjus rohelise kastme ja juustu all küpsetatud (138 $). Õlu maksis 35 $. Toitu oodates viisime ennast LP abil kurssi ka tacode, tortillade, nachode, encilladade, burritode, fajitade jms maailmaga. Esimese korraga meelde ei jäänud, reisi lõpuks hakkasime juba mõikama. Ütleme nii, et Eestis käiakse nende mõistetega hoopis teistmoodi ümber, sellest tulenevalt tuli ka paar pettumust. Näiteks nachod ei ole mitte need krõbedad krõpsud, mida sulatatud juustuga üle kallatakse vaid hoopis pehmed tortillad.

Igas söögikohas on laual kausid kahe erineva kastmega – roheline ja punane salsa, lisaks tuuakse juurde laimi või sidrunit. Salsa on selline hästi peene tekstuuriga, a la ketshup. Kui teil veab, siis pakutakse pico de gallot ehk salsa verdet – mis on rohkem selle salas moodi, mida meie teame Hispaania köögist. Tomati, sibula ja chillitükkidega . Kui võimalik, tellige seda. See on tõeliselt hea. Kõige parem pico de gallo, mida meie sõime, oligi sellessamas restoranis Mexico Citys.

Toon siin välja ka hindasid. Hnnad on peesodes, $. Meie võtsime enda jaoks kursi 1 $ = 1 EEK. Kuigi Eestis oli just värskelt euro tulnud, siis meie jaoks oli kogu reisi vältel see 1/1 suhe hästi mugav. Võibolla reaalselt on peeso väärtus kroonist väiksem, aga see vahe on väga väike.
Peale lõunat asusime otsima Ticketbusi kontorit. Mehhikos on kõige parem viis linnade vahel liikumiseks ööbuss. Bussid on mugavad ja suured (nagu meie Tallinn-Tartu, teatud liinidel isegi paremad), hinnad aga päris krõbedad. Kui aga mõelda nii, et sa ööbussiga saad kaks ühes – liigud punktis A punkti B plus säästad hotelliöö, siis pole hind enam nii hull. Bussipileteid müüakse bussijaamades aga ka kontorites üle linna, kontorite nimi on Ticketbus. Kuna bussid on populaarsed, siis soovitan kuhugi saabudes niipea kui võimalik ööbussi pilet ära osta, et koht oleks garanteeritud. LP on Ticketbusi kontorid ka kaardile välja toodud. Meil oli 2008 aasta LP ja seal ei olnud mitte ükski! Kontor seal, kus LP väitis, et ta on. Käisime kokku kolme otsimas. Kõige lihtsam on MC küsida Ticketbusi asukohta oma hotelli respast, säästate endale oluliselt jalavaeva, sest ilmselt nad muutuvad tihti.

Otsustame päeva lõpuks linnale hop on-hop off bussiga ringi peale teha. LP abil leiame Turibus peatuse ja maksame 125 $. Kui on linnas piiratud aeg, nagu meil, siis on see hea valik. Näed ka teisi piirkondi ja audiogiid jagab infot. Kui pimenes (ca 6 ajal) siis tekkis meil probleem silmade lahtihoidmisega. Ajavahega harjumine läände lennates on nii minu kui Mirjami jaoks väga raske. Dominikaani reisil me olime ka nagu kaks vanainimest, läksime kell 22 magama ja 7 hommikul olime kõps üleval. Etteruttavalt võin öelda, et ega Mehhiko reis väga palju ei erine. Aga bussis on teatavasti väga mõnus magada, nii et laseme silma looja. Tagasiteel hotelli alustan tutvust Mehhiko tänavatoiduga. Ostan 20 $ eest 5 taco al pastori ehk väikese tortilla sisse lõigatakse kebabivardalt liha (kebabi vahele on küpsema pandud ananass), peale salsat ja värsket laimimahla. Taco al pastorist saab üks minu lemmiksnäkke sel reisil. Tänaval liikudes näeb neid kebabivarrastega tacoputkasid väga palju. Imestame natukene selle üle, et kuidas kebab siia on saanud. Hiljem selgub, et tegu ongi Liibanoni mõjutustega. Kui Liibanonis omal ajal algasid rahutused ja olukord muutus ebastabiilseks, rändasid paljud välja just Mehhikosse. Ja saavutasid Mehhikos hea positsiooni. Tänaseni on Liibanoni päritolu Mehhiko ühiskonnas justkui kõrgema klassi näitaja.Ka üks kõige kuulsamaid mehhiklasi, Salma Hayek, on just Liibanoni päritolu.