Mehhiko Toit

Hommikul jalutame hotellist saadud juhiste järgi Ticketbusi kontorisse ja ostame ära piletid õhtusele bussile Puerto Escondidosse. Valime bussi, mis sõidab 12h ja maksame selle luksuse eest 945 $. Buss, nagu hiljm selgub, on tõesti luksuslik. Istmed on laiemad kui lennuki äriklassis ja kõivad üsna madalale alla. Lisaks antakse juurde tasuta vett ja limpsi.

Kell 11 oleme kokku leppinud kohtumisega Lesleyga, Eat Mexicost. Leidsin tema kontakti Tripadvisorist ja kuna toit on reisimise järel minu lemmikute nimekirjas kohe number kaks, siis tegin Mirjamiga diili, et kui tema teeb minuga läbi selle, siis mina võin temaga tulla kuhugi mujale (kuhu ma tegelikult minna ei tahaks) või tal on õigus panna veto mingile teisele asjale, mida ma tahaks teha. Ja ei mingit kobisemist minu poolt. Ma arvan, et määravaks sai see vetoõigus. Pärast meie Dominikaani reisi, kus Mirjam avastas ennast ühel hetkel hobuse seljast keset dzunglit, laskumas 45 kraadise nurga all keset libedt porist mäenõlva (Mirjam ei armasta hobuseid) ja järgmisel hetkel seiklemas koskedel, keset ülepea vett (Mirjam ei oska ujuda ülepea vees), siis oli see veto kaart üks hea asi mida omada. Pealegi kõlas väike kokanduskursus selle kõrval nagu jalutuskäik metsas. Pigem oli see küll jalutuskäik turul, hiljem suundusime Lesley korterisse, kus valmistasime kohalikke klassikuid.

Soovitan Eat Mexico turu tuuri või taco tuuri väga soojalt. See on ikkagi vaade kohalikule elule ja toidule hoopis teise, kohaliku nurga alt. Meie pommitasime Lesleyt ka kõiksugu muude Mehhiko küsimustega, mis meil kahe päeva jooksul ringi vaadates olid tekkinud (kebabivardad tänavatel jne). Samuti on see väga hea viis üle saada hirmust proovida kohalikku tänavatoitu, mis on tõeliselt hea, aga jääb igasugu turistihirmude pärast proovimata. Kokakursuse osa ma tagantjärele vaadates võibolla isegi ei võtaks, oleks rohkem tahtnud erinevate tacoputkade vahel ringi tiirutada.

Meie turuelamusest saab lugeda täpsemalt siit>>

Kokanduskursuse olen kokku võtnud aga siin>>

Hotelli tagasijõudes vaatasime üle oma meilid ja tellisime takso, mis viis meid bussijaama (Sur). Mexico Citys on neid nimelt mitu, ilmselt on hea mõte välja selgitada, kuskohast buss väljub. Õnneks varusime ekstra aega ja hakkasime hotellist sõitma 1.5h enne bussi väljumist. Jumal tänatud, sest sõit võttis aega 1 tund ja 10 minutit. Liiklus ja ummikud - kreisi. Saab ka metrooga, mis tagantjärele mõeldes oleks vist targem olnud, ühtlasi kiirem ja odavam. Takso läks maksma 180 $.

Buss nagu öeldud oli väga luks. Mina jään ka peaaegu kohe magama ja ärkan hommikul tund enne kohale jõudmist. Olen perearstil lasknud igaks juhuks kirjuatda unerohu Imovane retsepti, mida kasutan pikamaalendudel ja ööbussidel sai ta samuti väga heaks abimeheks. Nimelt on teedel metsikult lamavaid politseinike, buss pidurdab ja kiirendab öö jooksul korduvalt. Unerohtu ei võtnud ma selleks, et magama jääda, vaid selleks, et mitte kogu aeg üles ärgata. Hiljem, Palenque - Playa del carmeni otsal proovisin pool ööd ilma. Poole pealt aga andsin alla, sest iga tunni tagant virgumine on päris tüütav. Ööbussidega sõites peab kindlasti kaasas olema soe pusa, fliis või kampsun ja sokid ja ega ka sall paha tee. Kont puhub täie hooga ja külmetades magada väga ei õnnestu. Mirjam oli selle sooja riide osa kuidagi kõrvust mööda lasknud ja kannatas mõnda aega. Lõpuks sai ta minu dressika, endale leidsin kotist kampsuni. Taaskord plusspunktid minu ülepakkumisharjumusele.