San Cristobal

Öösel (meie jaoks öö, reaalselt vist ca südaöö) ärkame paugutamise ja kisa peale. Tahes tahtmata tekib mõte, et kas tõesti zapatistad? Lärm kestab ca pool tundi, siis saabub vaikus. Hommikul selgub, et kuna tähistatakse mingisuguse pühaku päeva, siis kohalikud tähistavad seda paugutajate ja lihtsalt karjumisega. Oleme järgmiseks õhtuks ette valmistatud.

Hoolimata meie altvedamises Ticketbusi kontorite ja Puerto Escondido söögikohtadega otsustame Lonely Planetile uue võimaluse anda. Nimelt soovitab ta San Cristobalis kindlasti kaasa teha päevatuur lähedalasuvatesse maiade küladesse. Selleks tuleb minna hommikul kella 9-ks katedraali ette, puust risti alla. Kuigi see on väga mata-kass-neljapäeva-öösel-risteel stiilis soovitus, siis kell 9 katedraali eest puust risti all oodates astubki meie juurde Caesar, kes pakub meiele võimalust 175 $ eest kohalike maiade elu-oluga tutvuma minna.

See spontaanne otsus osutub üheks parimaks meie reisil. Nendesse küladesse omal käel minna ei saa ja ei ole ka mõtet. Ilma teadja giidita pole see pooltki nii huvitav ja pealegi võid seal nähtut enda jaoks valesti tõlgendada. Peale meie on tuuril veel mõned inimesed aga mahume ilusasti minibussi ära. Võtame suuna Chomula peale ja esimese peatuse teeme surnuaias.

Caesar, kes on ise samuti maiade järeltulija, teeb meile sissejuhatuse. Erinevates külades elavad erinevad hõimud, kes erinevad omavahel nii keele kui ka kommete poolest väga. Need, kes külades elavad, peavad väga rangelt jälgima kohalikke elu-olu reegleid. Kui reeglite vastu eksid, aetakse sind külast ja kogukonnast minema ning sul ei ole õigust enam tagasi minna. Paljud lahkuvad ka vabatahtlikult, tänapäeva moodsa maailma kutse on tugev. Caesar ise on ühest sellisest külast pärit, aga otsustas lahkuda. Kuna ta on oma, on tal külajuhtidega kokkulepe, et ta saab turiste sinna tuua. Omal käel ei oleks ringivaatamine võimalik. Surnuaial on hästi palju riste - mustad, valged, sinised ja rohelised. Iga värv tähendab, millises vanuses inimene suri. Kabeleid ei ole tegelikult lubatud ehitada, aga seda ometigi tehakse, sooviga siis rõhutada kadunukese tähtsust või positsiooni.

Järgmiseks külastame kohaliku usujuhi maja. Usujuhiks saadakse ainult üheks aastaks ja selleks aastaks kolib usujuht nö "usujuhi majja".Selleks tuleb enne üsna palju raha teenida, sest usujuhiks olemine on üsna kulukas. Raha kulub männiokastele, mis katavad pühakoja põrandat, toidule ja alkoholi, millega pühakuid teenitakse ja pillimeestele, keda tähtpäevadeks palgatakse. Eks loomulikult pühakoja külastajad ja turistid ka annetavad, aga odav lõbu see pühameheks olemine kindlasti ei ole.

Külas kehtib ka reegel, mis meile kohe alguses väga selgeks tehakse - usujuhti, kogukonna liidreid, pühakute kujusid ja kirikut seespoolt pildistada ei tohi. Kui keeldu rikud, on üsna tõenäoline, et saad heal juhul peksa, halval juhul jääd ka fotokast ilma. Põhjus on selles, et nende uskumuste kohaselt võtab pilt väge. Samuti ei taha nad anda võimalust nende pealt teenida piltide müügiga. Niisama on lubatud pilti teha, viisakas on lihtsalt enne inimeste pildistamist neilt luba küsida.

Keset küla on ka kirik, aga preester aeti külast minema juba 1964 aastal, sellest ajast on kirik kohalike päralt. Religioon on omapärane segu paganlusest ja katolikust usust. Näiteks usutakse ja palvetatakse katoliku kiriku pühakute poole. Kirikus on igal pühakul oma altar, iga pühak kaitseb või abistab kindlate murede korral. Samas on tavaline tervisehädade puhul kasutada ohvriande, näiteks kanu. Ühe sellise kana ohverdamist nägime oma silmaga kirikus ka pealt, tegemist ei olnud mingi turistide jaoks korraldatud showga (me 6-kesi olime ainsad) vaid täitsa päris rituaaliga. Rituaale viivad läbi ravitsejad või siis Šamaanid - ma ei teagi kuidagi kõige täpsem oleks neid nimetada. Samuti ravitsetakse palju taimedega, ohverdamine tuleb mängu juba tõsisemate hädade puhul.

Caesar rääkis meile ka ühe näite, mis iseloomustab maiade ravitsemist. Oletame, et inimene on metsas, komistab ja murrab käeluu. Maiad usuvad, et õnnetuse korral võib juhtuda, et õnnetusekohta jääb maha tükike inimhinge. Esialgu ravitsetakse kätt taimede, lahase jms veidi traditsioonilisemaga. Kui aga inimene jääb haigeks ja ei parane nagu peaks, siis tuleb tuua ohver, et tagasi saada see tükike hinge. Selleks ostab haige pere kana, küünlaid ja maksab ravitsejale, kes läheb ohvriandidega kirikusse. Kirikupõrandale ehitatakse väike altar, põletatakse kindlaid värvi küünlaid (värvidel on oma tähendus) ja palvetatakse kindlate pühakute poole. Igale inimesele ja haigusele tuleb teha just see õige "kombo", mida teavad siis ainult ravitsejad. Kõige lõpus ohverdatakse ka kana. Kana viiakse tagasi haige perele, kes selle ära keedab ja haigele sisse söödab. Kondid aga kogutakse kokku ja maetakse sinna, kus õnnetus juhtus ja vahetatakse ohvri hing haige hingetükikese vastu. Kui haige hing on terve, peaks paranema ka tema keha.

Jalutasime veel niisama ringi, ostsin väga ilusa sinise neoontriipude käsitöö salli kahelt pimedalt õelt, kes oma käsitööd tänavanurgal müüsid 65 $ eest. Selle küla tunnuseks on, et kõik mehed kandsid musti villaseid ürpe, naistel olid mustad villased seelikud. Küla üldmulje oli aga selline räpakas, tänavatel vedeles maas igasugu rämpsu, majad, mis meie mõistes on alles ehitusjärgus või suisa poolikud, oli nende jaoks "valmis". Üldine õhkkond oli selline natukene ohtlik, nii et igal juhul soovitan külastada koos saatjaga, kes on kursis kohalike kommetega.

Edasi sõitsime Zincatani. Kuigi küla asus vaid 15 minutilise autosõidu kaugusel, oli vahe Chomulaga nagu öö ja päev. Esiteks kohalike riietus - mehed kannavad samamoodi ürpe või pontshosid, aga need on õhemast puuvillast ja värviliste tikanditega. Naistel siis samad seelikud. Küla oli piinlikult puhas, eriti võrreldes Chomulaga. Parajasti tähistati Candelerias püha - usujuhid olid kogunenud kirikusse ja pidasid seal koosolekut. Zincantani elanike peamine sissetulekuallikas on lilled, nende kasvatamine ja müük. Ka kirik oli ehitud ülemõistuse koguses erinevate lilledega.Külastasime ka nö kudujate maja. Eks see selline veidi turistikas oli, aga ikkagi huvitav. Nende ühiskonnas on nii, et kõik, mis naised teenivad käsitööga, kuulub ka neile. Meestel selelle rahale õigust ei ole. Mirjam sai endale selga ka traditsioonilise maia pruudirüü, väike hiina poiss oli siis tema peigmees. Lõbus

Tagasi San Cristobali jõudes läheme panema soojemalt riidesse, sest ilm on pilve tõmbunud ja temperatuur vist isegi alla 20 kraadi. Otsustame sööma minna. Katedraali vastas on püsti löödud tänavarestoranid ja minu palvel me sinna suundume. Satume ühte lauda istuma kohaliku vanapaariga, kes on siseturistid Mexico Cityst. Tellime seda, mida nemad söövad, ilmselt on see tamale sealihaga ehk sealiha keedetud tortillatainas, maisilehe sisse mässitud. Proovin ka mingit magusat versiooni aga pole päris meie teetass. Läheme jalutame edasi ja satume ühte väikesesse kohvikusse, kus tellin sopas'e. Ei, see ei ole supp, nagu võiks arvata vaid hoopis tortilla, kuhu peale on kuhjatutud salatit, liha mingis kastmes. Panen juurde veel värsket redist ja kurki, pigistan peale laimimahla ja tellin ühe veel. Kaks sopas't maksab 30 $. It's a bargain. Mirrul endisels mehhiko toit ei isuta, nii et läheme läbi ka sushibaarist. Lõpetuseks ostan tänavalt veel väikese kilekotikesega seda valget hernemaitselist puuvilja, mida süüakse tsillipulbri ja apelsini või laimimahlaga. 5 $ eest on see väga mõnus ja värske amps.

Reisibüroost, mis asub meie hotelli kõrval, broneerime ära tuuri Palenquesse. Palenque asub San Cristobalist ca 5 h kaugusel, sinna on võimalik minna ka liinibussiga, aga buss läheb Palenque linna. Varemed asuvad linnast aga ca 2 km kaugusel. Tuur on küll veidi kallim, aga meile tullakse hotelli järele (väga vara hommikul), ja tee peal on peatused Agua Azul kaskaadide ja Misol Ha kose juures. Lisaks vikab buss meid hiljem ära Palenque bussijaama. Otsustame selle variandi kasuks ja veedame järjekordse tüdrukuteõhtu oma toas, mis hakkab ühe enam meenutam meile mingit Austria suusakuurorti oma paksude tekkide ja puidust seintega. Pidustused koos paugutamise ja juubeldamisega kestavad linnapeal hiliste öötundideni.