Palenque

Hommikul pimedas korjab minibuss meid peale. Peatume veel mõne hotelli juures ja asume Palenquesse teele. Kuigi vahemaa ei ole pikk, võtab sõit aega ca 4-5 tundi. Tee on kohutavalt käänuline ja kulgeb läbi dzungli ja mägede. Kui oleme sõitnud ca tund aega, pistab minu ees istuv poiss pea aknast välja ja oksendab. Enamus sellest lendab kõmm mulle vastu aknaklaasi, kus ma poolsuletud silmade vahelt Nordic Lounge mahedate helide saatel mööduvat maastiku jälgin. Okse varjab vaate, nii et vaatan siis enda ette. Lugeda ei saa (kui just ei taha poisiga ühineda). Kuna siin piirkonnas on olnud probleeme turistide turvalisusega, ei soovitata piirkonnas reisida öösiti. See pole niisama jutt, sest meie esimene peatus Agua Azul kose juures jääb ära. Piirkonna on sulgenud kohalik armee, tee ääres on näga väga palju relvastatud sõjaväelasi ja masinaid. Sõidame edasi. Vahepeal tehakse hommikusöögi peatus mingis kohas, olen tänulik bussijuhile, kes aknad puhtaks peseb.Veel tunnike sõitu ja oleme Misol Ha kose juures. Turnime ringi kose ees ja taga ja kohtume ka eestlaste perekonnaga, kes teeb läbi sarnast marsuuti nagu meie ainult et tagurpidi.

Siis läheb sõit edasi Palenque poole ja lõuna paiku oleme kohal. Palenquet iseloomustab kõige paremini üks sõna - vau. Sa oled näinud pilte ja lugenud sellest, aga kui sa jalutad sisse sellesse linna (ja sa täiesti reaalselt tunned, et see ongi linn) ja saad aru, et välja on sellest kaevatud vaid väikene osa, siis võtab ikka üsna sõnatuks. Turnime erinevate templite ja püramiidide otsa, naudime vaateid ja jaltame niisama ringi. Läheme uurima ka seda osa, mis on veel üsna dzungline. Palenques on kaks sissepääsu - üks üleval ja teine all. Ülemine on nö peamine sissepääs, alumise juures on muuseum. Meie jõudsime läbi dzungli lõpuks välja sinna alumise juurde, meie buss aga ootas ülemises väravas. Asusime siis mööda asfalteed tagasi ülespoole teele, mis tähendas ca 1.5 km päris intensiivset ülesmäe jalutamist.

Buss viskas meid Palenque kesklinna, kuna meie bussini oli mitu tundi aega, andsime oma kotid pakihoidu ja läksime linna peale. Väike soovitus - ärga planeerige oma reisi Palenque linnas ööbimist. Varemete juures on ka mõnusaid dzungli banagalosid, need on OK. Linn - täiesti mõtetu. Kuidagi tekkis meil kampa üks prantslane, kes elab New Yorgis. Leidsime koos söögikoha ja veetsime tunde seal lobisedes. Väike seltskonnalisa oli huvitav vaheldus meie kaheses reisiseltskonnas. Arutasime läbi igasugused vandenõud (elektripirnid, mis läbi põlevad, patareid, mis tühjaks saavad) aga siis läks meie ameerika prantslane Merida bussi peale, et ära näha ka Chichen Itza varemed. Meie olime kultuuriprogrammiga ühelpool ja suundusime rannapuhkusele Playa del Carmenisse.

Ööbussid, mis seni olid väljunud nagu kellavärk, näitasid esimest korda iseloomu. Meie buss hilines ca 3 tundi. Põhjuseks ilmselt fantastilised teeolud San Cristobali (kuskohast buss tuli) ja Palenque vahel. Hetkeks tekkis üsna kummaline olukord, sest meie täpsete eestlastena püüdsime infot saada, et kus buss on ja millal ta tuleb. Aga mida polnud, oli info. Kuskil südaöö paiku saime lõpuks bussi. Buss oli meeldivalt tühi, saime mõlemad omale terve pingi.

Teistest blogidest teadsin, et üsna tõenäoliselt peetakse buss öösel kinni ja otsitakse läbi. Nimelt on seal piirkonnas teemaks Guatemalast tulevad narkoveod, politsei hoiab neil silma peal. Lisaks hoiavad liiklusel silma peal ka lamavad politseinikud. Mingi hetk ärkasingi selle peale et buss peatus. Taskulambiga mees jalutas bussi läbi, meie nägime aga ilmselt piisavalt turistid välja, nii et meid ei tülitatudki. Kedagi teist samuti mitte. Selles suhtes tasub neid veidi kõrgema klassi busse kaaluda, et lisaks ruumirohkusele on väiksem ka tõenäosus, et su asju keset ööd läbi otsitakse.

Sellega aga öised seiklused piirdusid ja hommikul ärkasime juba Playa del Carmenis.